Lambakasvatus on Euroopas alati olnud oluline majandusharu. Peale selle on tihedast sidemest loodusega ja karjaseameti eraldatusest tekkinud ainulaadne kultuuritraditsioon, mis on seotud karjatamise ja karjaseeluga. Lambakarjuste ja -karjade pidev liikumine suvel kõrgendikele ja talvel tagasi tasandikele rikastas kogukondade kultuuri ning jättis erakordse jälje läbikäidud teedele.

Karjaseelu iseloomustavad jooned, mida esineb isegi tänapäeval, kandsid endas mitmeid Euroopa riikide ühiseid kultuurielemente. Lambakarjuste poolrändav eluviis ja suhe loodusega väljendus muusikas, kommetes, riietuses, karja juhtimises, arhitektuuris, toitudes jm. Väljakujunenud rändkarjatamisteedest said majandusarengu koridorid, mis soodustasid kaubandustegevust ning viisid lõpuks asulate tekkeni.

Ent majanduslik ja sotsiaalne keskkond muutus ning 20. sajandi teisel poolel lambakarjuse ühiskondlik kuvand halvenes. Noortele ei meeldinud lambakarjuse amet, sest selle puhul ollakse suur osa aastast inimestest eemal ja seetõttu sotsiaalselt tõrjutud. Niisiis tekib oht, et seda rikkalikku ja olulist kultuuripärandit alahinnatakse ning lõpuks see hääbub.

Pealegi on lamba- ja kitsekasvatusel oluline osa keskkonnakaitses, mis hõlmab väheviljakate alade hooldamist, elurikkust, ökosüsteemide ja veekvaliteedi säilitamist, pinnase erosiooni, üleujutuste, laviinide ja tulekahjude ärahoidmist. ELi maamajanduse seisukohalt on oluline, et lambaid ja kitsi kasvatatakse halva pinnasekvaliteediga aladel.